See postitus tuleb Tartu mnt-lt, olen teel Räpinasse, üle pika aja. Tahtsin bussis magada, aga täna millegipärast ei õnnestu. Olin neljapäeval-reedel Berliinis koolitusel, mis tähendab, et viimaste päevade uned on olnud lühikesed, alustades kolmapäeval kolme ja poole tunniga, neljapäeval kuus tundi ja täna magasin viis ja pool. Ikka väga raske on hommikul enne nelja ennast juba üles ajada, wt kell viis lennujaamas olla kuna kuus läheb lend… Tore lennugraafik meil jah. 

Kolmapäeval oli mul fotokoolituse viimane kohtumine, sellest räägin lähemalt mõnes järgmises postituses. 

Tegelikult ma tahtsin natuke…oma arvamust avaldada ja palun juba ette vabandust, kui keegi ennast puudutatuna peaks tundma. Nimelt oli mul eile tõeline “rõõm” lennata Berliinist Tallinnasse vahemaandumisega Riias koos ühe saksa perekonnaga – ema, isa, kolm last. Lapsed olid vast sellised kaks eelkooliealist ja noorimale võiks vanuseks pakkuda 2-3. Juba lennujaamas oli see viimane laps väga viril, iga asja peale (isa võttis sülle, ema tegi pai, õde jalutas temaga käest kinni) tõmbas nutu lahti. No ja ega see asi lennukis paremaks läinud, vastupidist, nii kui nad maha istusid, hakkas ta uuesti jonnima-nutma, vahepeal röökis ka natuke. Ehk et sinna läks mu lootus lennukis natuke magada. Ehk et ta nuttis terve ligi poolteist tunnise lennu Riigi. Mul pole küll endal lapsi, aga olen näinud erinevaid nuttusid ja see ei paistnud olevat selline, et tal kuskilt väga valus oleks (välja arvatud ehk õhkutõusmine ja maandumine), pigem selline jonn. Kui lõpuks lennukist välja saime (jah, ta röökis siis ka ikka veel, imestan et ta jaksas), ohkasid nii mõnedki mu ümber kergendatult. Läksin siis oma värava juurde, kust pidi minema Tallinna lend. Mõne aja pärast kuulen tuttavat nuttu. Ma sõna otseses mõttes palusin sel hetkel jumalat, et see perekond ju ometi Tallinnasse ei tuleks, mis neil siin teha oleks, külm ja lumine ja pime, minge parem kuhugi soojale maale. Aga tõsiasi on see, et minu palveid ei võetud kuulda. Perekond istus kaks rida minust taga poole ning jah, laps nuttis endiselt (tegi seda ka Riia lennujaamas)… Mul oli ausalt vahepeal juba tunne, et keeran ringi ja käratas “halt die Klappe” või midagi. Ma saan aru, et see võib kõlada kohutavalt, aga te ei olnud eile seal lennukis – see oligi ko-hu-tav!! 

Siinkohal ma ei saagi aru vanematest, kes oma minidega reisima ronivad, kui lapsed olla ei suuda. Samadel lendudel oli veel lapsi, väiksemaidki ja ei ainsatki piiksu. Ma ei tea, kui tahad oma last niimoodi piinata, siis okei, sinu valik. Aga ole inimene ja mõtle vähemalt kaasreisijate peale. See et sul laps on, ei tähenda, et kogu maailm keerleb sinu ümber. Ja no halloo, kes valib lastega reisimiseks kõige hilisemad lennud! 

Sellistel hetkedel võiks küll kõigile kaasreisijatele kõrvatroppide pakkumine kohustuslik olla. Mulle väga meeldivad lapsed, aga vot sellised on küll üle igasuguse taluvuse piiri. 

Vot selline jutt. Minus räägib ilmselt praegu ka nördimus magamatuse tõttu, aga sellegipoolest. Elate üle. Ja oleks see neil esimene selline olukord, aga nende omavahelisest vestlusest sain aru, et see on juba korduv stsenaarium. How stupid can you be? 

Advertisements